Head sõbrad!

Aeg: 04.märts.2017 kell 17.00

Koht: Emajõe 1a, Tartu (hoovis)

Sündmus: Janne Orro Loomakliiniku pidulik avamine uues asukohas

Oodatud: kõik sõbrad, kolleegid, kliendid ja huvilised!

Head kliendid!

Anname teada, et avame oma kliiniku 20.02.2017.a. uuel aadressil: Emajõe 1a, Tartus (sissepääs hoovist)

Seoses kolimisega oleme suletud 17.-18.02.2017.a.

Meie uus asukoht kaardil:

Loading
Center map
Traffic
Bicycling
Transit
Google MapsGet Directions

1. juulist 2015 hakkab kehtima uus Tartu linna koerte ja kasside pidamise eeskiri. Selle järgi tuleb Tartus peetav koer märgistada mikrokiibiga ning kanda Eesti Väikeloomaarstide Seltsi Eesti lemmikloomaregistrisse hiljemalt kolme kuu jooksul pärast koera sündi. Vanema koera puhul ühe kuu jooksul alates koera võtmisest.

Vanas Tartu linna lemmikloomaregistris registreeritud koerad kantakse alates 1. juulist 2015 kahe kuu jooksul üle Eesti Väikeloomaarstide Seltsi lemmikloomaregistrisse.
Kõik kiibistatud koerte omanikud saavad aadressil lemmikloomaregister.ee kontrollida, kas nende lemmik on õiges registris. Kui ei ole, siis tuleb neil minna mõnda loomakliinikusse, kus nende koer õigesse registrisse kantakse. Üleminekuajaks on kuus kuud ehk 2015. aasta lõpuks peaksid kõik koerad olema märgistatud ja Eesti lemmikloomaregistrisse kantud.

Kiibistamine ja registreerimine võimaldab loomi kergemini identifitseerida ja omanikel oma kaduma läinud lemmik kiiremini üles leida. Kasside ja muude lemmikloomade kiibistamine ja registreerimine ei ole kohustuslik, küll aga soovitatav.

Koertekampaania_FB-01

Allikas: Tartu.ee

Koer talvelEesti Loomakaitse Selts (ELS) tuletab loomaomanikele meelde, et aastavahetuse ilutulestikuga kaasnev müra võib panna koduloomad ettearvamatult käituma ning seetõttu tuleks loomad viia kohta, kus müra on vähem kosta.

Enamik loomadest ei ole harjunud ootamatu müra ja valgusega. Seetõttu satuvad loomad aastavahetuse ilutulestiku ajal kergesti paanikasse, võivad end vigastada või põgeneda omanike järelevalve alt.

“Ohutuse tagamiseks tuleb koduloomad, sealhulgas ka ketikoerad, viia turvalisse kinnisesse kohta, kuhu müra vähem kosta on (näiteks tuppa). Loom tunneb end turvalisemalt kui inimene ilutulestiku toimumise ajal tema juurde jääb. Müra suhtes eriti tundlike loomade omanikud võiksid enne aastavahetust loomaarstiga nõu pidada,” rääkis ELS-i juhatuse liige Tania Selart.

Seltsi aastatepikkune kogemus näitab, et loomade varjupaigad täituvad just aasta algul tavapärasest rohkem kodunt ära jooksnud loomadega. Juhul, kui loomal puudub mikrokiip, tuleks loomaomanikul kinnitada koera või kassi kaelarihmale enda kontaktandmed. Kui loom aastavahetusel kadunuks jääb, tuleks viivitamatult alustada otsingutega ja teavitada lähimat loomade varjupaika ja kohalikku omavalitsust.

ELS palub kõikidelt inimestelt mõistvat ning ettevaatlikku suhtumist loomadesse, kes suunataju kaotanuna võivad liikuda ka sõiduteedel ning häirida liiklust. Märgates omapäi liikuvat koera või kassi tuleks hulkuvast loomast kindlasti teavitada lähimat varjupaika.

“Lisaks tuletame meelde, et ilutulestikku ei tohi vigastuste vältimiseks süüdata inimeste ja loomade vahetus läheduses ning ilutulestiku tükid tuleb pärast tulevärki kokku korjata, et loomad neid kogemata ei sööks,” sõnas Selart.

Allikas: ERR.ee

Habras on joon elu ja surma vahel. Sellele ei mõelda, kui kõik on korras, ka sellele joonele lähenemist on mõnikord raske taibata. Joone ületamine saab aga väga selgeks hetkel, kui ollakse sellest juba üle astutud.

Tänapäevane veterinaarmeditsiin on väga sarnane humaanmeditsiiniga: me jälgime hoolega oma patsiente ja püüame vähendada riske. Oleme selles enamjaolt väga edukad, kuid aeg-ajalt tuleb ette ka tagasilööke. See on loomaarsti elus üks traumeerivamaid hetki üldse oled teinud looma heaks kõik võimaliku, kuid patsient sureb ilma selge põhjuseta. Ühest küljest häirib mind väga see, et ma ei tea selle täiesti ootamatu surma põhjust. Teisest küljest tunnen end vastutavana looma omanikku ees, sest kuigi olen teda informeerinud võimalikest riskidest, olen ikkagi moraalselt vastutav lemmiku hea käekäigu eest. Koer, keda olen näinud oma kliinikus kutsikast peale, sureb 2-3 aasta vanusena minu opilaual ilmse põjuseta?! See on minu kui loomaarsti jaoks isklikukult täiesti masendav olukord ja tekitab halvava saamatustunde.

Samas on minu kohus teatada omanikule traagilist uudist, suhelda temaga, olla toetav, rahulik ja kaastundlik. Hetk hiljem ootab mind järgmine patsient, kes vajab samuti abi, minu kainet mõistust ja otsustusvõimet. On päris raske end emotsionaalselt kokku võtta ja olla taas professionaalne loomaarst kohe pärast sellist traumaatilist kogemust. See on võimalik ainult ühel viisil: kurbus, lein ja kahtlused surutakse tagaplaanile. Samas mõtlen, et emotsioone tagaplaanile surudes tundun külma ja ignorantsena. Teisest küljest on võimatu olla professionaalne ja toimiv loomaarst, kui emotsioonid üle pea kokku löövad.

Need tunded ei jää tagaplaanile igaveseks. Kurbus ja masendus jõuavad õhtul sinuga kaasa koju, kus seda peavad leevendama sinu lähedased, kes ei ole tegelikult milleski süüdi. On tõeline kunst leida kuldne kesktee, et inimlikke emotsioone päriselt maha surumata säilitatada professionaalsus tööl ja tasakaal kodus.

Keegi ei õpeta loomaarstidele selliste olukordadega toimetulekut. Kuid ka loomaarstid on eelkõige inimesed, erinevad oma personaalsuses ning taoliste olukordade lahendamisel. Mulle siiski tundub, et need lahendused ei ole alati väga toimivad, sest miks muidu on loomaarstid üks kõrgema suitsiidiriskiga erialasid maailmas.

Mulle isiklikult tundub, et olen seni suhteliselt hästi niisugustest olukordadest välja tulnud, kuigi madalseise on olnud minulgi. Mind aitab tihti see kui saan hea kolleegiga taolisi situatsioone arutada. Ja minu lähedased oskavad õigel ajal lohutada ja taastada usku enesesse.

Loomaarst Janne Orro