Tänapäevane veterinaarmeditsiin on väga sarnane humaanmeditsiiniga: me jälgime hoolega oma patsiente ja püüame vähendada riske. Oleme selles enamjaolt väga edukad, kuid aeg-ajalt tuleb ette ka tagasilööke. See on loomaarsti elus üks traumeerivamaid hetki üldse — oled teinud looma heaks kõik võimaliku, kuid patsient sureb ilma selge põhjuseta. Ühest küljest häirib mind väga see, et ma ei tea selle täiesti ootamatu surma põhjust. Teisest küljest tunnen end vastutavana looma omanikku ees, sest kuigi olen teda informeerinud võimalikest riskidest, olen ikkagi moraalselt vastutav lemmiku hea käekäigu eest. Koer, keda olen näinud oma kliinikus kutsikast peale, sureb 2-3 aasta vanusena minu opilaual ilmse põjuseta?! See on minu kui loomaarsti jaoks isklikukult täiesti masendav olukord ja tekitab halvava saamatustunde.
Samas on minu kohus teatada omanikule traagilist uudist, suhelda temaga, olla toetav, rahulik ja kaastundlik. Hetk hiljem ootab mind järgmine patsient, kes vajab samuti abi, minu kainet mõistust ja otsustusvõimet. On päris raske end emotsionaalselt kokku võtta ja olla taas professionaalne loomaarst kohe pärast sellist traumaatilist kogemust. See on võimalik ainult ühel viisil: kurbus, lein ja kahtlused surutakse tagaplaanile. Samas mõtlen, et emotsioone tagaplaanile surudes tundun külma ja ignorantsena. Teisest küljest on võimatu olla professionaalne ja toimiv loomaarst, kui emotsioonid üle pea kokku löövad.
Need tunded ei jää tagaplaanile igaveseks. Kurbus ja masendus jõuavad õhtul sinuga kaasa koju, kus seda peavad leevendama sinu lähedased, kes ei ole tegelikult milleski süüdi. On tõeline kunst leida kuldne kesktee, et inimlikke emotsioone päriselt maha surumata säilitatada professionaalsus tööl ja tasakaal kodus.
Keegi ei õpeta loomaarstidele selliste olukordadega toimetulekut. Kuid ka loomaarstid on eelkõige inimesed, erinevad oma personaalsuses ning taoliste olukordade lahendamisel. Mulle siiski tundub, et need lahendused ei ole alati väga toimivad, sest miks muidu on loomaarstid üks kõrgema suitsiidiriskiga erialasid maailmas.
Mulle isiklikult tundub, et olen seni suhteliselt hästi niisugustest olukordadest välja tulnud, kuigi madalseise on olnud minulgi. Mind aitab tihti see kui saan hea kolleegiga taolisi situatsioone arutada. Ja minu lähedased oskavad õigel ajal lohutada ja taastada usku enesesse.
Loomaarst Janne Orro
