Kääramees on rahvastikuregistri ja pealtnägijate tunnistuste andmetel sündinud täiesti tavaliselt viisil ühel aastatetagusel keskmiselt kevadisel päeval sellesinase Eestimaa pealinnas. Aga on alati võimalik, et allikad valetavad. Kuna Kääramehe vanemad äärmise fantaasiavaesuse näitena panid lapsele nime, mille levimus ses põlvkonnas on sarnane Muki-nimeliste koerte esinemissagedusega eesti kultuuriruumis, reageerib Kääramees reeglina perekonnanimele.

Sobivalt teooriaga, et isiksus kujuneb suurel määral välja juba varases lapsepõlves, pole Kääramees alates kolmandast - neljandast eluaastast eriti muutunud. Selles eas avaldunud bibliofiilia (loeb kõike, mis kätte saab), logorröa (suhteliselt vähese provokatsiooniga räägib palju ja kiiresti), infokogumiskirg (võimalik, et esivanemate hulka on kuulunud raamatukogu ja käsnalised) ja loodusehuvi (mille varaseimaks vormiks oli tigude võidujooksude korraldamine) on elu jooksul lihtsalt süvenenud.

Neljandas klassis tegi Kääramees koolist poppi (vaga vesi, sügav põhi), et ennast selle aja esimesse ratsutamise harrastusgruppi kirja panna. Hobused seadsid end Kääramehe maailma mugavalt sisse, et jääda. Keskkooli lõpetades valis Kääramees veterinaariaõpingud, lootes, et loomaarstina on vähem tõenäoline õpetajaametiga tegemist teha kui bioloogina, ja et inimestega suhtlemist saab rohkem vältida kui humaanmeedikuna. Mõlemad oletused osutusid hiljem ekslikeks, aga valik tervikuna õnneks õigeks.

Kääramees lõpetas Maaülikooli loomaarstiteaduskonna 1999.a ja on enne Janne armsasse kollasesse kliinikusse loomaarstiks sattumist töötanud pea seitse aastat EMÜ loomakliinikus ja pärast seda mõnda aega vahelduseks veterinaarravimite ja varustuse hulgimüügifirmas Dimelas.

Kääramees on loomaarstipraksises rohkem sisearsti kalduvustega, kuid verd ja lihtsamaid kirurgilisi menetlusi mittepelgav isend. Erihuviks on suuõõne ja hammaste probleemid.

Kääramees kuulub Eesti Väikeloomaarstide Seltsi juhatusse (ja süüdistab selles ajutist meeltesegadust). Kääramees on ka Tartu SLK URAN liige (seda juba esimese, nüüdseks vikerkaarele läinud bullika ajast, kellega sai päästet harrastatud) ja hulgub sageli ringi mõnedes interneti koera- ja hobufoorumites.

Kääramees on minevikus pidanud lemmikloomadena tigu, tibusid ja merisigu. Praegune sellealane seis hõlmab invaliidist ruuna, bullterjerit ja kolme ennasttäis kassi, kellest vanim on 11. Kasside sattumine Kääramehe koju on selgelt vandenõu tulemus. Ilmselt peaks varsti tasakaalu huvides teise koera juurde võtma.

Kui Kääramees oleks pakendatud, oleksid pakendil järgmised hoiatused: Avada omal vastutusel ja Plahvatusohtlik. Plahvatusoht on üldiselt kontrolli all, kuid võib vallanduda kokkupuutel (kuri)tahtliku juhmusega.

Kääramehele meeldivad kohv, õlu, elukad, kirjasõna, uni, ulme, ulmad ja universum. Üldiselt on tegemist sõnatoidulise organismiga, kelle võib liigitada harilike turriskarvaliste tähenärijate kilda.

Janne: lõpetasin Maaülikooli loomaarstina 1997. aastal. Juba tudengina oli mul kindel soov saada väikeloomaarstiks, minu praktikakohadki olid enamjaolt lemmikloomakliinikud. Minu esimeseks töökohaks sa Farmaxi loomakliinik, esmalt Pärnus ja siis Tartus. Tegin üldarsti tööd, kuid erilist huvi pakkusid nahahaigused.

2000. aastal otsustasin end proovile panna ja asusin tööle AS Dimela müügiesindajana. Tegutsesin loomakliinikute kliendihaldurina, minu alaks oli ravimite ja lemmikloomatoitude, samuti kliinikute sisustuse ja kirurgiliste instrumentide müük.

Oma loomakliiniku mõtet vaagisin kaua, 2007. aasta novembris sai ideest reaalsus.

Nahahaiguste-alane huvi pole kuhugi kadunud. Spetsialistiks ei julge end nimetada, kuid dermatoloogiliste probleemide diagnoosimise ja raviga tegelen suurima heameelega.

Nii, nagu kõigil teistel meie kliiniku inimestel, on ka minul lemmikloomi rohkem kui 1. Vanim neist on kass Miilu-Maalu, kellel on möödunud juba 10. sünnipäev. Vaatamata suhteliselt kõrgele eale on Miilu-Maalu ergas ja mänguhimuline loom.

Minu teine kass  on hiljuti leitud kassipoeg, keda esialgu kutsume Kikimikiks, aga nimi võib veel muutuda.

Peale kasside on mul 2 koera: Jack Russelli terjerid Milvi ja Liidi.  Mõlemad on algusest peale olnud "töökoerad", käies kaasas kontoris ja kliente külastamas. Nüüd toimetavad nad koos teiste "töökoertega" kliiniku ülakorrusel. Vabal ajal harrastame koos agilityt: Milvi võistleb juba A3 klassis, Liidi on veel algaja. Koerte tegemistest ja Milvi järeltulijatest leiab infot kenneli kodulehelt www.oruallika.webs.com

Tiia endast: nagu paljudel 'loomahulludel' täitsid ka minu lapsepõlve unistused OMA koerast või siis vähemalt hobusest! Lõpuks sain sünnipäevaks merisea ja paar aastat hiljem olid kodus juba kaks merisiga, hamster, kaks kilpkonna ja kalad. Istusin ka hobuse selga ja alustasin tallielu. Olin 13-aastane kui täitus unistus oma koerast. Dooraga käisin ka koertekoolis, sest juba päris väikesena oli mul kindel soov, et tahan just õpetatud koera.

Tänaseks on minuga elukohta jaganud koerad, terve kari merisigu, paar hamstrit, rotid, kilpkonnad, kalad. Hetkel moodustavad koduse loomaaia hollandi lambakoer Jeti, hallitriibuline kass Päts ja kolm liivahiireneiut. Minust endast on saanud atesteeritud koertekoolitaja ning sellel alal olen end täiendanud Inglismaal ja Hollandis.

Üliõpilase teed alustasin veterinaarmeditsiini tudengina, kuid õpingud jäid lõpusirgel olles pooleli ning lõpetasin hoopis loomakasvatuse eriala. Hetkel õpin magistrantuuris ja süvenen lehmade ainevahetusse.

Loomakliinikus juhtub ikka, et loomaarstil jääb kahest käest väheks ja siis ongi minu ülesanne õigel ajal õiges kohas olla. Operatsioonilaua ääres, röntgeniruumis, lihtsalt vastuvõtus.... kus iganes abi vaja. Minu vastutada on ka operatsiooniruumi puhtus ja kord – et kõik oleks valmis ka südaöiseks keisrilõikeks. Juhtub ka, et mõni koeraomanik saab ootamatu loengu oma looma kasvatamise kohta ning kokkulepitud ajal järgneb juba pikem koera kasvatamise ja koolitamise alane vestlus.

Jaana ütleb: tundsin juba väikesena huvi loomade ja looduse vastu ning kuna koju ei lubatud alguses looma võtta, siis tuli lihtsalt leppida raamatute ja televisiooniga. Tänu noorema õe pealekäimistele võeti koju alguses merisiga ning siis rott, hiljem eraldi elama kolides läks asi loomulikku rada pidi edasi. Ülikoolis õppides tuli esimesena koju kellelgi üle jäänud triibik tagijas Elli, seejärel leitud kass nimega Kass. Peale Elli õnnetut surma saabus minu juurde ülepõlve väikekoer Nora ning natuke hiljem talle seltsiks tagijas Tella. Hetkel on loomakoosseisu pesamuna kass Seeneke, arvult siis teine kass. Ammu on välja valitud ka järgmisena võetava koera tõug, kui juhuse tahtel just keegi muu ette ei satu. Samuti tunnen huvi hobuste vastu ning võimaluse saabudes kodustaks ühe suurema tegelase hea meelega.

Ka eriala sai valitud seoses oma huvidega – ülikooli astumisel kaalusin bioloogia ja veterinaaria vahel, erinevatel põhjustel võitis esimene. Praegu on hea pista oma nina sisse ka teise, osaledes Janne Orro loomakliiniku töödes ja tegemistes.
Vabal ajal meeldib lugeda raamatuid, kodusest raamatukogust moodustab enamuse koerte- ja looduseteemaline kirjandus. Samuti harrastan koertega oma lõbuks nii kuulekust kui agilityt.

Kliinikus on minu kanda registraatori ja klienditeenindaja roll.