
admin
Seoses liikluse sulgemisega Tartu Linnamaratoni rajal laupäeval, 06.10, ei saa sel laupäeval loomakliinikule ligi Emajõe tänavalt.
Oa tänav peaks olema liikluseks avatud, seega tasuks meile läheneda Oa ja Väike-Emajõe tänava kaudu.
Liiklusinfo klubi Tartu Maraton lehelt: https://www.
Leptospiroos on nakkushaigus, millesse võivad haigestuda nii loomad kui inimesed. See haigus on viimasel ajal muutunud taas aktuaalsemaks, sest alates 2012. aastast tundub olevat Eestis haigestunud rohkem koeri kui varem. Haigusjuhtumeid esineb rohkem sügiseti.
Leptospiroosi kannavad ja vahendavad närilised: hiired ja rotid. Nemad ise seda haigust ei põe, kuid kannavad haigustekitajaid oma organismis ja eritavad neid uriiniga. Haigustekitajaid eritavad ka haiged loomad. Haigustekitajad püsivad väliskeskkonnas aktiivsete ja nakatamisvõimelistena eelkõige soojal ajal niiskes keskkonnas. Päikesevalgus ja kuivamine ning külmumine hävitab leptospiirad suhteliselt kiiresti.
Nakkus saadakse kokkupuutel saastunud toidu, pinnase või veega. Niiske keskkond ja seisvad veekogud on kõige tõenäolisemad nakkuse saamise paigad, ohtu kujutab endast ka haige või nakkuskandja looma uriin. Koerte puhul on sagedasim nakatumise tee ilmselt suukaudne, kuigi nad võivad nakkuse saada ka nahavigastuste kaudu.
Peiteaeg on sellel haigusel väga varieeruv, ulatudes 2 päevast 20 päevani. Väga ägeda ja raske haigestumise puhul võib looma seisund halveneda nii kiiresti, et ei jõuta loomakliinikusse enne kui on juba hilja. Haigustunnused on sellisel juhul väga üldised: kõrge palavik, liigesevalu, oksendamine, kõhulahtisus, nõrkus, kiire veetustumine. Mitte nii ägeda haigestumise puhul tekib sageli naha ja limaskestade kollasus, kõht on valulik, uriin võib muutuda tumedaks, lisaks kehv enesetunne, isutus, seedehäired. Kuna leptospiroos kahjustab neere, siis võib tekkida neerupuudulikkus: väga ägedal juhul võib uriini moodustumine lakata, kuid ilmneda võib ka suurenenud janu ja urineerimine, sest neerud ei suuda enam uriini kontsentreerida. Leptospiroos põhjustab lisaks neerude töö halvenemisele ka maksakahjustust.
Haiguse diagnoosimine võib osutuda keeruliseks. Nädal peale haigestumist ei pruugi kõigi loomade organismis olla veel leptospiroosi antikehi, mille alusel seda haigust diagnoositakse. Esialgu on veres leitavad vaid neeru- ja maksapuudulikkusele ja põletikule viitavad tunnused. Kui haigus kulgeb väga ägedalt, võib loom surra enne kui jõutakse kindla diagnoosini. Haigust saab diagnoosida ka PCR-testiga, mis määrab haigustekitajate olemasolu roojas ja uriinis, kuid Eestis kasutatakse peamiselt seroloogilist uuringut. Kahtluse puhul võib seroloogilist uuringut korrata 7-10 päeva pärast.
Haigustunnuseid ei teki siiski kõigil loomadel: umbes veerand haiguse suhtes vaktsineerimata koertest võivad haiguse läbi põdeda „vaikselt“ nii, et omanik ei märkagi mingeid sümptomeid. Lisaks on hulk koeri, kellel tekivad kerged haigustunnused: loidus, isutus ja seedehäired. Sageli ei jõuagi niisugused loomad arstile. Väga raskesti põevad seda haigust sagedamini alla aasta vanused kutsikad ja noored koerad.
Kui peres on koeri rohkem kui üks, ei pruugi nad haigestuda korraga.
Leptospiroosi ravi võib olla väga erinev. Ägedal juhul on vajalik väga intensiivne lähenemine, parim oleks statsionaarne ravi. Mõõdukate haigustunnuste puhul ei ole hospitaliseerimine alati vajalik, looma saab peale esmast diagnostikat ja ravi määramist hoida ka kodus. Haiget looma kodus ravides ei tohi unustada, et nakkuse võivad saada ka teised koerad ning inimesed. Kassid ei nakatu peaaegu kunagi, maailmas on teada vaid väga üksikud haigusjuhud kassidel.
Haige looma eest hoolitsedes oleks parim pidada teda piiratud alal, kus oleks kergesti puhastatavad ja desinfitseeritavad pinnad. Kuna haige loom eritab haigustekitajaid nii rooja kui uriiniga, siis nende koristamiselt tuleb olla eriti ettevaatlik. Tuleks kanda ühekordseid kindaid, mis peale iga kandmist ära visatakse. Uriini tuleks koristada kuivalt, korduvalt kasutatav põrandalapp või mopp ei sobi! Pindade desinfitseerimiskes sobivad nii kloori sisaldavad puhastusvahendid (näiteks Domestos) kui apteegis saadaolevad desovahendid. 10% kloori sisaldava vahendi puhul tuleks 9,9 l veele lisada 100 ml vahendit. Loomakliinikutest ja ravimite hulgimüüjatelt võib tellida väikepakendis desovahendit VirkonS, mis sobib pindade desinfitseerimiseks ja ei ole nii ebameeldiva lõhnaga kui klooriühendid. Leptospiirad on desovahendite suhtes üsna tundlikud, samuti ei talu nad kuivamist, UV kiirgust ja külmumist. Saastunud tekstiilid võiks pesta kuumas vees (üle 40 °C) ja lasta päikese käes kuivada.
Haige ja terve looma omavahelisel otsekontaktil nakkus üle ei kandu. Vältida tuleks tervete loomade kontakti haige looma uriini ja väljaheidetega. Haiget looma võiks välja viia alati samale alale, millega teised loomad otseselt kokku ei puutuks. Parim oleks sillutatud ala, mis kuivab kiiresti ja mida oleks võimalik ka desovahendiga töödelda. Talvine maapinna läbikülmumine hävitab leptospiirad.
Haiguse täielik vältimine võib olla võimatu. Riski vähendamiseks tuleks hoiduda seisva veega veekogudest, mis võivad olla näriliste uriiniga saastunud. Suurem on risk kindlasti piirkondades, kus on palju närilisi (sügisesed viljapõllud, viljahoidlad, loomalaudad jne). Suurem risk nakatuda on koertel, kes jahivad närilisi, on kokkupuutes põllumajandusloomadega või kes viibivad sageli viljapõldudel, teraviljahoidlate läheduses või mujal, kus närilisi on palju.
Vaktsineerimine annab suhteliselt lühajalise kaitse konkreetselt nende haigustüvede vastu, mis vaktsiinis sisaldusid. Ka haiguse läbi põdemine annab immuunsuse läbi põetud tüve suhtes. Korduv leptospiroosi haigestumine on võimalik, kuid maailmas on selliseid juhtumeid teada üsna vähe.
Kuna haigustekitaja tüvesid on paju, siis nende kõigi vastu vaktsineerida ei saa. Praegu on Eesti saadaval vaktsiinid, mis annavad kaitse 2 leptospiroosi tüve suhtes ja paar vaktsiini, mis sisaldavad 4 tüve. Esmavaktsineerimine varem leptospioosi vastu vaktsineerimata koeral peab kindlasti olema kahekordne, süstide vahe peaks olema 3-4 nädalat. Kutsikaid vaktsineeritakse leptospiroosi vastu 10-12 ja 14-16 nädala vanuses. Tavapärase nn. kompleksvaktsiini koostises on leptospiroosi vaktsiin olemas, seda ei ole vaja eraldi manustada. Immuunkaitse pikkus on eri loomadel kindlasti erinev, kuid see ei ole pikem kui 6-12 kuud. Seetõttu oleks mõistlik koeri leptospiroosi vastu vaktsineerida enne nakatumise kõrghooaega märgadel sügiskuudel.
- Leptospiroos ohustab nii inimesi kui loomi
- Raskemalt põevad vaktsineerimata koerad ja noored loomad
- Haigustunnused võivad olla erinevad
- Kõrge palavikuga oksendav loom vii kiiresti loomakliinikusse!
- Väldi kokkupuudet haige looma uriini ja roojaga
- Kasuta kaitsevahendeid, pese käsi ja desinfitseeri
- Korista esmalt kuivalt, unusta mopp!
- Vaktsineeri igal aastal, soovitavalt kevadel-suvel
Loomaarst Janne Orro
Nii koerad kui kassid peavad olema mikrokiibiga märgistatud. Oluline on teada, et mikrokiip peab olema paigaldatud hiljemalt samal ajal viimase marutaudi vastase vaktsineerimisega. Kui kiip on pandud peale viimast marutaudi vastast vaktsineerimist, tuleb loom uuesti marutaudi vastu vaktsineerida.
- Vajalik on europass.
NB! Europass peab olema korrektne: täidetud PEAB olema omaniku andmete leht, mikrokiibiga märgistamise leht, looma andmete leht. Kõige sagedasem viga on omaniku andmete puudumine passis. Alati võib paluda ma loomaarstil üle kontrollida, et pass oleks ikka korrektselt täidetud.
- Loom peab olema vaktsineeritud marutaudi vastu. Ooteaeg peale esmakordset vaktsineerimist on 21 päeva. Kui on ületatud “kehtiv kuni” tähtaeg europassis, rakendub samuti 21-päevane ooteaeg.
- Koertele tuleb kuni 1-5 päeva enne Soome saabumist anda ehhinokokkidele toimivat ussirohtu (prasikvanteel). Ussirohu andmine peab olema loomaarsti poolt kinnitatud vastava sissekandega europassi. See tähendab, et ussirohu andmine peab toimuma loomakliinikus. Lisaks on sageli reisivate koerte klausel: kui koerale on antud 2 korda maksimaalselt 28-päevase vahega ussirohtu (loomaarsti kinnitatuna), siis on ussirohu andmise kehtivus 5 päeva asemel kuni 28 päeva. Kassidel ei ole ussirohu andmise nõuet.
- Eritingimused on alla 3- kuuste kutsikate ja kassipoegade Soome viimisel: vaja on mikrokiipi ja europassi, marutaudi vaktsiini ei ole vaja.
Info pärineb EVIRA lehelt www.evira.fi
Loomakliiniku pere osales täies koosseisus Tallinnas toimunud 24. FECAVA Eurokongressil 14.-16. juunil. Paraku oli kliinik neil päevil kinni, kuid niisugust erakordset sündmust lihtsalt pidime kõik koos külastama.
Kongressi põhiprogramm koosnes täiendkoolituse loengutest loomaarstidele, lisaks oli üks päev ka abilistele.
(Fotod: Kristi Kamenik)
Head sõbrad!
Aeg: 04.märts.2017 kell 17.00
Koht: Emajõe 1a, Tartu (hoovis)
Sündmus: Janne Orro Loomakliiniku pidulik avamine uues asukohas
Oodatud: kõik sõbrad, kolleegid, kliendid ja huvilised!
Head kliendid!
Anname teada, et avame oma kliiniku 20.02.2017.a. uuel aadressil: Emajõe 1a, Tartus (sissepääs hoovist)
Seoses kolimisega oleme suletud 17.-18.02.2017.a.
Meie uus asukoht kaardil:
1. juulist 2015 hakkab kehtima uus Tartu linna koerte ja kasside pidamise eeskiri. Selle järgi tuleb Tartus peetav koer märgistada mikrokiibiga ning kanda Eesti Väikeloomaarstide Seltsi Eesti lemmikloomaregistrisse hiljemalt kolme kuu jooksul pärast koera sündi. Vanema koera puhul ühe kuu jooksul alates koera võtmisest.
Vanas Tartu linna lemmikloomaregistris registreeritud koerad kantakse alates 1. juulist 2015 kahe kuu jooksul üle Eesti Väikeloomaarstide Seltsi lemmikloomaregistrisse.
Kõik kiibistatud koerte omanikud saavad aadressil lemmikloomaregister.ee kontrollida, kas nende lemmik on õiges registris. Kui ei ole, siis tuleb neil minna mõnda loomakliinikusse, kus nende koer õigesse registrisse kantakse. Üleminekuajaks on kuus kuud ehk 2015. aasta lõpuks peaksid kõik koerad olema märgistatud ja Eesti lemmikloomaregistrisse kantud.
Kiibistamine ja registreerimine võimaldab loomi kergemini identifitseerida ja omanikel oma kaduma läinud lemmik kiiremini üles leida. Kasside ja muude lemmikloomade kiibistamine ja registreerimine ei ole kohustuslik, küll aga soovitatav.
Allikas: Tartu.ee

Enamik loomadest ei ole harjunud ootamatu müra ja valgusega. Seetõttu satuvad loomad aastavahetuse ilutulestiku ajal kergesti paanikasse, võivad end vigastada või põgeneda omanike järelevalve alt.
“Ohutuse tagamiseks tuleb koduloomad, sealhulgas ka ketikoerad, viia turvalisse kinnisesse kohta, kuhu müra vähem kosta on (näiteks tuppa). Loom tunneb end turvalisemalt kui inimene ilutulestiku toimumise ajal tema juurde jääb. Müra suhtes eriti tundlike loomade omanikud võiksid enne aastavahetust loomaarstiga nõu pidada,” rääkis ELS-i juhatuse liige Tania Selart.
Seltsi aastatepikkune kogemus näitab, et loomade varjupaigad täituvad just aasta algul tavapärasest rohkem kodunt ära jooksnud loomadega. Juhul, kui loomal puudub mikrokiip, tuleks loomaomanikul kinnitada koera või kassi kaelarihmale enda kontaktandmed. Kui loom aastavahetusel kadunuks jääb, tuleks viivitamatult alustada otsingutega ja teavitada lähimat loomade varjupaika ja kohalikku omavalitsust.
ELS palub kõikidelt inimestelt mõistvat ning ettevaatlikku suhtumist loomadesse, kes suunataju kaotanuna võivad liikuda ka sõiduteedel ning häirida liiklust. Märgates omapäi liikuvat koera või kassi tuleks hulkuvast loomast kindlasti teavitada lähimat varjupaika.
“Lisaks tuletame meelde, et ilutulestikku ei tohi vigastuste vältimiseks süüdata inimeste ja loomade vahetus läheduses ning ilutulestiku tükid tuleb pärast tulevärki kokku korjata, et loomad neid kogemata ei sööks,” sõnas Selart.
Allikas: ERR.ee
Tänapäevane veterinaarmeditsiin on väga sarnane humaanmeditsiiniga: me jälgime hoolega oma patsiente ja püüame vähendada riske. Oleme selles enamjaolt väga edukad, kuid aeg-ajalt tuleb ette ka tagasilööke. See on loomaarsti elus üks traumeerivamaid hetki üldse — oled teinud looma heaks kõik võimaliku, kuid patsient sureb ilma selge põhjuseta. Ühest küljest häirib mind väga see, et ma ei tea selle täiesti ootamatu surma põhjust. Teisest küljest tunnen end vastutavana looma omanikku ees, sest kuigi olen teda informeerinud võimalikest riskidest, olen ikkagi moraalselt vastutav lemmiku hea käekäigu eest. Koer, keda olen näinud oma kliinikus kutsikast peale, sureb 2-3 aasta vanusena minu opilaual ilmse põjuseta?! See on minu kui loomaarsti jaoks isklikukult täiesti masendav olukord ja tekitab halvava saamatustunde.
Samas on minu kohus teatada omanikule traagilist uudist, suhelda temaga, olla toetav, rahulik ja kaastundlik. Hetk hiljem ootab mind järgmine patsient, kes vajab samuti abi, minu kainet mõistust ja otsustusvõimet. On päris raske end emotsionaalselt kokku võtta ja olla taas professionaalne loomaarst kohe pärast sellist traumaatilist kogemust. See on võimalik ainult ühel viisil: kurbus, lein ja kahtlused surutakse tagaplaanile. Samas mõtlen, et emotsioone tagaplaanile surudes tundun külma ja ignorantsena. Teisest küljest on võimatu olla professionaalne ja toimiv loomaarst, kui emotsioonid üle pea kokku löövad.
Need tunded ei jää tagaplaanile igaveseks. Kurbus ja masendus jõuavad õhtul sinuga kaasa koju, kus seda peavad leevendama sinu lähedased, kes ei ole tegelikult milleski süüdi. On tõeline kunst leida kuldne kesktee, et inimlikke emotsioone päriselt maha surumata säilitatada professionaalsus tööl ja tasakaal kodus.
Keegi ei õpeta loomaarstidele selliste olukordadega toimetulekut. Kuid ka loomaarstid on eelkõige inimesed, erinevad oma personaalsuses ning taoliste olukordade lahendamisel. Mulle siiski tundub, et need lahendused ei ole alati väga toimivad, sest miks muidu on loomaarstid üks kõrgema suitsiidiriskiga erialasid maailmas.
Mulle isiklikult tundub, et olen seni suhteliselt hästi niisugustest olukordadest välja tulnud, kuigi madalseise on olnud minulgi. Mind aitab tihti see kui saan hea kolleegiga taolisi situatsioone arutada. Ja minu lähedased oskavad õigel ajal lohutada ja taastada usku enesesse.
Loomaarst Janne Orro