Leptospiroos on nakkushaigus, millesse võivad haigestuda nii loomad kui inimesed. See haigus on viimasel ajal muutunud taas aktuaalsemaks, sest alates 2012. aastast tundub olevat Eestis haigestunud rohkem koeri kui varem. Haigusjuhtumeid esineb rohkem sügiseti.

Leptospiroosi kannavad ja vahendavad närilised: hiired ja rotid. Nemad ise seda haigust ei põe, kuid kannavad haigustekitajaid oma organismis ja eritavad neid uriiniga. Haigustekitajaid eritavad ka haiged loomad. Haigustekitajad püsivad väliskeskkonnas aktiivsete ja nakatamisvõimelistena eelkõige soojal ajal niiskes keskkonnas. Päikesevalgus ja kuivamine ning külmumine hävitab leptospiirad suhteliselt kiiresti.

Nakkus saadakse kokkupuutel saastunud toidu, pinnase või veega. Niiske keskkond ja seisvad veekogud on kõige tõenäolisemad nakkuse saamise paigad, ohtu kujutab endast ka haige või nakkuskandja looma uriin. Koerte puhul on sagedasim nakatumise tee ilmselt suukaudne, kuigi nad võivad nakkuse saada ka nahavigastuste kaudu.

Peiteaeg on sellel haigusel väga varieeruv, ulatudes 2 päevast 20 päevani. Väga ägeda ja raske haigestumise puhul võib looma seisund halveneda nii kiiresti, et ei jõuta loomakliinikusse enne kui on juba hilja. Haigustunnused on sellisel juhul väga üldised: kõrge palavik, liigesevalu, oksendamine, kõhulahtisus, nõrkus, kiire veetustumine. Mitte nii ägeda haigestumise puhul tekib sageli naha ja limaskestade kollasus, kõht on valulik, uriin võib muutuda tumedaks, lisaks kehv enesetunne, isutus, seedehäired. Kuna leptospiroos kahjustab neere, siis võib tekkida neerupuudulikkus: väga ägedal juhul võib uriini moodustumine lakata, kuid ilmneda võib ka suurenenud janu ja urineerimine, sest neerud ei suuda enam uriini kontsentreerida. Leptospiroos põhjustab lisaks neerude töö halvenemisele ka maksakahjustust.

Haiguse diagnoosimine võib osutuda keeruliseks. Nädal peale haigestumist ei pruugi kõigi loomade organismis olla veel leptospiroosi antikehi, mille alusel seda haigust diagnoositakse. Esialgu on veres leitavad vaid neeru- ja maksapuudulikkusele ja põletikule viitavad tunnused. Kui haigus kulgeb väga ägedalt, võib loom surra enne kui jõutakse kindla diagnoosini. Haigust saab diagnoosida ka PCR-testiga, mis määrab haigustekitajate olemasolu roojas ja uriinis, kuid Eestis kasutatakse peamiselt seroloogilist uuringut. Kahtluse puhul võib seroloogilist uuringut korrata 7-10 päeva pärast.

Haigustunnuseid ei teki siiski kõigil loomadel: umbes veerand haiguse suhtes vaktsineerimata koertest võivad haiguse läbi põdeda „vaikselt“ nii, et omanik ei märkagi mingeid sümptomeid. Lisaks on hulk koeri, kellel tekivad kerged haigustunnused: loidus, isutus ja seedehäired. Sageli ei jõuagi niisugused loomad arstile. Väga raskesti põevad seda haigust sagedamini alla aasta vanused kutsikad ja noored koerad.

Kui peres on koeri rohkem kui üks, ei pruugi nad haigestuda korraga.

Leptospiroosi ravi võib olla väga erinev. Ägedal juhul on vajalik väga intensiivne lähenemine, parim oleks statsionaarne ravi. Mõõdukate haigustunnuste puhul ei ole hospitaliseerimine alati vajalik, looma saab peale esmast diagnostikat ja ravi määramist hoida ka kodus. Haiget looma kodus ravides ei tohi unustada, et nakkuse võivad saada ka teised koerad ning inimesed. Kassid ei nakatu peaaegu kunagi, maailmas on teada vaid väga üksikud haigusjuhud kassidel.

Haige looma eest hoolitsedes oleks parim pidada teda piiratud alal, kus oleks kergesti puhastatavad ja desinfitseeritavad pinnad. Kuna haige loom eritab haigustekitajaid nii rooja kui uriiniga, siis nende koristamiselt tuleb olla eriti ettevaatlik. Tuleks kanda ühekordseid kindaid, mis peale iga kandmist ära visatakse. Uriini tuleks koristada kuivalt, korduvalt kasutatav põrandalapp või mopp ei sobi! Pindade desinfitseerimiskes sobivad nii kloori sisaldavad puhastusvahendid (näiteks Domestos) kui apteegis saadaolevad desovahendid. 10% kloori sisaldava vahendi puhul tuleks 9,9 l veele lisada 100 ml vahendit. Loomakliinikutest ja ravimite hulgimüüjatelt võib tellida väikepakendis desovahendit VirkonS, mis sobib pindade desinfitseerimiseks ja ei ole nii ebameeldiva lõhnaga kui klooriühendid. Leptospiirad on desovahendite suhtes üsna tundlikud, samuti ei talu nad kuivamist, UV kiirgust ja külmumist. Saastunud tekstiilid võiks pesta kuumas vees (üle 40 °C) ja lasta päikese käes kuivada.

Haige ja terve looma omavahelisel otsekontaktil nakkus üle ei kandu. Vältida tuleks tervete loomade kontakti haige looma uriini ja väljaheidetega. Haiget looma võiks välja viia alati samale alale, millega teised loomad otseselt kokku ei puutuks. Parim oleks sillutatud ala, mis kuivab kiiresti ja mida oleks võimalik ka desovahendiga töödelda. Talvine maapinna läbikülmumine hävitab leptospiirad.

Haiguse täielik vältimine võib olla võimatu. Riski vähendamiseks tuleks hoiduda seisva veega veekogudest, mis võivad olla näriliste uriiniga saastunud. Suurem on risk kindlasti piirkondades, kus on palju närilisi (sügisesed viljapõllud, viljahoidlad, loomalaudad jne). Suurem risk nakatuda on koertel, kes jahivad närilisi, on kokkupuutes põllumajandusloomadega või kes viibivad sageli viljapõldudel, teraviljahoidlate läheduses või mujal, kus närilisi on palju.

Vaktsineerimine annab suhteliselt lühajalise kaitse konkreetselt nende haigustüvede vastu, mis vaktsiinis sisaldusid. Ka haiguse läbi põdemine annab immuunsuse läbi põetud tüve suhtes. Korduv leptospiroosi haigestumine on võimalik, kuid maailmas on selliseid juhtumeid teada üsna vähe.

Kuna haigustekitaja tüvesid on paju, siis nende kõigi vastu vaktsineerida ei saa. Praegu on Eesti saadaval vaktsiinid, mis annavad kaitse 2 leptospiroosi tüve suhtes ja paar vaktsiini, mis sisaldavad 4 tüve. Esmavaktsineerimine varem leptospioosi vastu vaktsineerimata koeral peab kindlasti olema kahekordne, süstide vahe peaks olema 3-4 nädalat. Kutsikaid vaktsineeritakse leptospiroosi vastu 10-12 ja 14-16 nädala vanuses. Tavapärase nn. kompleksvaktsiini koostises on leptospiroosi vaktsiin olemas, seda ei ole vaja eraldi manustada. Immuunkaitse pikkus on eri loomadel kindlasti erinev, kuid see ei ole pikem kui 6-12 kuud. Seetõttu oleks mõistlik koeri leptospiroosi vastu vaktsineerida enne nakatumise kõrghooaega märgadel sügiskuudel.

• Leptospiroos ohustab nii inimesi kui loomi
• Raskemalt põevad vaktsineerimata koerad ja noored loomad
• Haigustunnused võivad olla erinevad
• Kõrge palavikuga oksendav loom vii kiiresti loomakliinikusse!
• Väldi kokkupuudet haige looma uriini ja roojaga
• Kasuta kaitsevahendeid, pese käsi ja desinfitseeri
• Korista esmalt kuivalt, unusta mopp!
• Vaktsineeri igal aastal, soovitavalt kevadel-suvel

Loomaarst Janne Orro