Koerte herpesviirus teeb muret paljudele koerakasvatajatele. Herpesviirus ei tekita täiskasvanud koertel peale nakkuse saamist olulisi tervisehädasid ja kui nakkuse saanud koera aretuses ei kasutata, ei teki mingeid haigustunnuseid ka hiljem. Nakatunud koer on nö. vaikne viiruse kandja ja väliselt ei ole võimalik kuidagi teada, kas konkreetne koer on oma elus kunagi viirusega kokku puutunud või ei. Inimestel kipub herpesviirus olema eluaegne “sõber” ja samamoodi on ka koertel: kord nakatunud loom ei pruugi sellest viirusest enam kunagi vabaneda. Probleemid tekivad siis, kui nakatunud koera paaritatakse. Nakkuskandjal isaskoeral ei ole tavaliselt mingeid haigustunnuseid, kuid ta võib viiruse paaritusel edasi anda emaskoerale. Nakkuskandja emaskoer on samuti üldiselt terve, kuid probleemid võivad ilmneda seoses tiinuse ja kutsikate kasvatamisega. Nimelt kahjustab herpesviirus veresooni ja selle viiruse tõttu võivad tekkida abordid, sündida surnud või elujõuetud kutsikad.
Koerad võivad herpesviirusega nakatuda juba sündides kui kutsikate ema oli viiruse kandja, samuti ka hilisemas elus nii ninakaudselt või paaritusel. Seroloogiliselt, ehk siis vereprooviga on võimalik kindlaks teha, kas koeral on olnud selle viirusega kokkupuudet, st kas ta on nakatunud. Niisuguste uuringute järgi on erinevate koerapopulatsioonde nakatumus 40-93%. Seroloogiliselt positiivsed koerad ei ole siiski kõik pidevad nakkusmaterjali levitajad, sest mitte kõik neist ei erita kogu aeg viirust.
Kui peaksid sündima haiged kutsikad, on haiguskahtlusega surnultsünnid või abordid, tuleks surnud kutsikaid lasta laboris uurida. Kui selgub, et probleemide põhjuseks on herpesviirus, peaks väga kriitiliselt mõtlema, kas antud emaskoera üldse enam aretuses kasutada. Lisaks tuleks samas kennelis olevaid seronegatiivseid (viirusega nakatumata) emaskoeri kaitsta viiruse võimaliku ülekandumise eest. 3 nädalat enne ja 3 nädalat peale poegimist tuleks nad eraldada viiruse kandjatest ning vältida nakkusmaterjali passiivset üle kandmist. Viirust sisaldavad nakatunud ja viirust eritava koera tupenõre, peeniseeritised ja ninanõre. Viirus ei ole väliskeskkonnas eriti vastupidav ning enamik puhastus- ja desovahendeid hävitavad viiruse päris efektiivselt.
Oma aretuskoera kaitsmiseks või ka nakkuskahtlusega koeralt tervete kutsikate saamiseks saab koera herpesviiruse vastu vaktsineerida. Selleks süstitakse vastavat vaktsiini mõni päev enne või pärast paaritust ning paar nädalat enne oodatavat poegimist.
